Tuleks kasutada erinevaid võtmeid. Suurt paberit ja väikest paberit. Pintslit ja värve. Guasse ja akvarelle. Värvilisi kriite ja pastelle. Tumedat ja isegi musta paberit. Isegi võimalusel täiesti professionaalseid vahendeid. Mitte ehmuda ära toksiliste ainete siltidest. Olete ju kogu aeg lapse kõrval ja nii nagu ei lase tal seepi suhu panna, nii ka ei lase tal värve suhu pista. Pärast paari minutilist joonistamist maalimist pesete käed puhtaks seebiga. Võibolla rohkem sellel päeval piltide tegemise juurde tagasi ei pöördugi. Minu kogemus näitab, et hommikul peale hommikusööki vaatab Aaron ringi tubades, et millega täna tegeleda. Siis olekski vast kõige õigem aeg, kui ta on molbertist möödumas, küsida temalt:
"Kas hakkame maalima?" 99% juhtudest on laps alati nõus.
Värvide kasutamine ja pintsli või pliiatsi kasutamisest peaks või võiks saada lapse loomulik osa päevast.
Loomulikult on teretulnud ka lapse kilesse pakkimine ja põlle kasutamine ja põranda katmine ja siis lõpuks nende värvide kasutamine mida ta võib paberite järgi nii suhu kui ninna torgata. Mis ometi aga ei pane last end kunstnikuna tundma. Selle turvanõuete asjal on üks miinus külg. Et kui te kord jõuae selle joonistamisjaama ükskord ülesehitatud, siis võib ola, et tal on see hoog üle läinud.
See ei tähenda aga seda, et te ei saaks last kaasata töökoha ülesehitamisele. Et ta tooks oma tooli kuhu värvid ja veetops panna. Et ta aitaks teil vannitoast vett tuua. Ta näeb et ta on osaline ja teiegi olete kaasatud tema mängu.
Laps tahab silmadega eelkõige. Vaatab toas ringi aja näeb jälle akvarelle. Näeb jälle värvipliitseid. Siis peab ta ka need saama. Ta võtab need ja tuleb teie juurde või kui paber on molberti peal valmis, siis hakkab ta kohe tegutsema. Nii, et tema kohest saaks tegu. Et teie ettevalmistus laseks tal soovi korral kohe tegutseda.
No comments:
Post a Comment