Avastasin, et asi on soiku jäämas. Et kui ma midagi ette ei võta siis tuleb temast lihtsalt korralik inimene. Võtsin asja käsile.
Oma molberti kõrvale sättisin Aaronile ülesse väiksema molberti, millel ilutses paberiplokk. Tühja valge pinna ees olid värvikriidid. Või rasvakriidid, nagu neid kutsutakse. Veel olid poisil olemas sellised tellitavad ümmargused kriidid, aga mille kätte sulamine võttis aega ja kannatust. Ning kuni ta selle ära õppis olid päris pliiatsid juba huvitavamad.
Näitasin siis talle valge paberi paremal servas ülevalt alla tõmmatavaid jooni. Hoidsin oma territooriumi samal paberil võimalikult paberi serva ja paremale. Poiss võttis vedu. Ühe värviga elas ta end välja. Tõmbas ülevalt alla jooni nii et pind muutus tihedaks. Ma ei seganud vahele ja teisi värve ka ei pakkunud. Peaaegu iga joon algas löögist paberile, mille tulmuseks oli tugev täpp, siis väike paus ja allapoole liikusid pikad rutakad vaba käega tehtud jooned.
Ühel hetkel ta tabas ära, et seal on veel värve ja nii hakkasidki tulema kolme nelja värvilised joonte põimikud. Ikka ülevalt alla ja pikad vabakäe jooned. Ise ta seisis molberti ees ja käsi liikus juba õlast. Sama mida ülikoolis tagantjärele püütakse vägisi sisse harjutada. Mäletan, et kui 1980-ndatel Tallinnas Kunstiinstituudis käisin, siis joonistustundides püstijalu joonistamine oli nii mõnelegi, kui mitte öelda paljudele, uus ja sisse harjumatu asi. Nii siis kogu nipp on selles, et ühes toas on sul lapsele valmis pandud väike molbert või tahvel. Seal aga ootab igal hommikul uus paber ees. Kui laps on kärme, siis tuleb paberit vahetada niipalju kui vaja. Minul ei olnud väikest molbertit poisile kuskilt võtta ja ei hakanud selleks spetsiaalset lastetahvlit ka ostma. Leidsime Helgega, et tavaline tubane professionaalne molbert kõlbab selleks küll. Tuli see lasta alla nö viimase pulga peale, et oleks seisva lapse silmade kõrgusel. Kui kõrgel peaks molbert olema? Sama suhe, mis täiskasvanute puhul. Joonistaja või maalija silmade kõrgus võiks olla paberi või pildi pinna kõrgusest ülemise kolmandiku peal. See on selleks hea, et säilib hea rüht. Iga hetkel saad kunstnikuna sammu või kaks tagasi astuda, et pildile hinnang anda. Nii väike kui suur kunstnik ei pea olema küürus pildi ees, ega ka pea kuklasse ajama.
No comments:
Post a Comment