Joonistamine kahe kriidiga

See oli täna hommikul, kui Helge oli Aaroniga.
Kõigepealt algas kõik jälle sellest, et me olime lapsevanematena mõlemad unustanud taas uut paberit poisile molberti peale ette panna.
Ja sealt ei jäänud märkuski tulemata:
"Emme, pape(Paber)?"
Kuna olime eile rääkinud Helgega, et enam ei kasuta seda õhukest "ma ei tea kellele loodud paberit kus vesi läheb paberist läbi", siis täna saigi ette poisile pandud väike papi leht. Ega ta nii väike ei olegi. Suurem kui A4 ja väiksem kui A3. Nendele pappidele olime ju varem teinud mitmeid kuid. Saime need Sivi käest, meie vana sõber.
Kuna molberti lahtises sahtlis on alati mõned kriidid igaks elujuhtumiks, siis siin see juhtumine oligi. Nii kui papp sai ette, haaras poiss kriidid. Kummaski käes üks ja korraga nii hakkaski tegutsema. Tulemus on siin näha.

Kohati mulle tundub muidugi, et äkki on poiss selline, kes tahab lihtsalt nautida, et ta teeb pilti. Teeb vanematele sellega hea meelt. Uurib kuidas pliiats, kriit või värv paberil tegutseb. Aga mu mure, seda välja kirjutades saan aru, on asjatu. Ükskõik mis motiividel ta tegutseb, annan endale nõu, on hea ta arengule. Ta on ju kõigest kahe aastane.

Peab siiski mainima, et asi on edasi arenenud võrreldes nende joonistustega, mida ta tegi mõnda aega tagasi. Sest nüüd on meil seda hea võrrelda, kuna praegu on olnud pikemat aega maalimisega tegemist.

Vaatame mis homme toob.