Alustasime siis, kui poiss oli vana 6 kuud ja 26 päeva.
Issi ehk siis mina, joonistas ette. Õigemini nägi see välja selliselt, et tegin pintsli kokku punase värviga ja poiss istus mu ees ning üle tema õla toksisin pintsliga paberile. Ise ütlesin tall toks, toks, toks, toks jne. Paber sai täis erineva emotsiooniga punaseid juhuslikke laike. Pildile kirjutasin tollase emotsiooniga alla, et issi tegi täppe poiss vaatas pealt.
Siis vaatasin et poisil läks huvi üle.
Järgmisel päeval panin pintsli poisi rusika sisse ja võtsin selle kõik oma kätte. Jälle punane värv. Tagusime koos. Siis tegi ta seda juba ise.
Viis juhuslikku lööki paberi pinnale ja siis hakkasid juba löögid paberilt välja minema. Kunstitund oli ka selleks korraks läbi.
Siis võis mitmeid kuid vahele jääda. Kevadel läksime Eestisse. Seal võttis minu ema, Laine Pukk, vana kunstiõpetaja asja käsile. Poiss istus vanaema süles. Nana pani pliiatsi poisile õieti kätte. Nii nagu seda täiskasvanugi teeb. Leian siin kohal küll, et kui vähegi võimalik, siis pinstli ja pliiatsi õige asend on pool tööd.
Vanaemaga koos tulemuseks olid täpid ja kriipsud. Muidugi joonistas vanaema ka ise poisi nina all värvipliiatsiga nö värvilist vihma ja joonte segu.
No comments:
Post a Comment