Akrüülidega

Täna otsustasin poisi käsutusse anda oma akrüülid. Pole see ka mingi eriline suuremeelsus pärast kõike. Kui ta mängib mu kõikide pintslitega. Isegi trummi. Iga päev laulab ja mängib trummi pintslitega.
Koos tõime köögist vee. Pigistasin tuubidest välja värve paleti peale. See on selline siledast  paberist palett, kaunis professionaalne ja päris kallis. Aga ikka parem kui plastmassist või puidust antud tegevuse jaoks. Sa saad värvise ja kasutatud paleti lihtsalt ära visata. Esimene väljapigistus nägi välja siis selliselt.

Palett on seda pidi vaataja ees, nagu ta oli ka Aaroni ees.

Mul oli hea meel, et sellega oli meil must värv jälle majas olemas. Nii areneb tal ka graafiline mõtlemine. Aaron oli musta juba taga igatsenud. Varasematel päevadel ütles ta vahel pruuni või lillat kätte võttes, et see on must. Ometi ta oskab öelda juba lilla. Aga meil ei olnud lihtsalt musta olemaski.

Esimene pilt algaski mustast. Sinna lisandus kollane nii, et mustast sai tumeroheline. Siis oli punase kord, siis roosa. Muide roosa värvi nime kuulen ta suust esimest korda. Siis sinine. Ärgitasin poissi küll liikuma ka paberi valgete osade peale, aga ei. Seekord tuli akrüülidega kompositsioon selline. Samas ma tundsin hea meelt, et selle juures kui ta valged pinnad tühjaks jättis, ei läinud ta siiski ka iga värviga tagasi musta pinna sisse.

Meie jutuajamine poisiga tuli samal ajal välja järgmiselt:

Issi: "Nüüd sa tahad punase värviga tulla. Tule aga, aga pane valge pinna peale, pane valge pinna peale. Tahad hoopis tumeda pinna peale panna. Olgu. Välja tuli nüüd hoopis pruun".

Aaron hakkab nüüd pintsliga pilti taguma. Vabandust täppe tegema. Sest pintsel ei ole mitte migil juhul vägivaldselt ja tundetult käes, vaid lapiti ja poiss jälgib ka huviga tulemust. Nüüd hakkab Aaron pintslit pesema, nagu iga värvi vahel olen talle püüdnud õpetada. Meie veetopsidest on aja jooksul saanud väiksed kausid. Aga ikka läheb vesi üle. See on nii mänguline ja lõppude lõpuks ma ju päris lõpuni isegi oma lapse sisse ei näe.

Issi Aapo ägedalt: "Ära nii kõvasti lobista, vesi läheb ju maha. Ära nii kõvasti lobista, vesi läheb maha!" Aaron naerab rõõmsalt selle koha peal.

Issi: "Mis värv nüüd tuleb?"

Aaron: "Roosa!

Issi:"Väga tore, roosa."

Aaron: "Sinine."

Issi kiiresti ja püüdes sõnadega toimuvat peatada: "Ära siin segamini aja, kuuled, ära siin segamini aja. Tee ikka paberi peale!"

Aaron lõpetab seepeale värvide paletil segamise mõtte ja allub oma issile. Toksimine värvidega pildil jätkub.

"Pit, pit(pilt)!", teatab Aaron hoogsalt täpitades paberil.

Ma tean, et kui ta hakkab rääkima pildist ja maalimisest, siis tavaliselt on pilt valmis. Samas ma tõesti ei tahaks ka et ta üle töötab. Teisalt ei tahaks jälle ka, et igat joont kohe pildiks võiks nimetada.

Issi: "Kas pilt on vamis? See on väga ilus pilt!"

Aaron: "Pit, pit!"

Hakkab jälle pintsli pesemine.

Issi: "Ot, ot, ot, tibu, tibu!". Mis peaks tähendama seda, et vett läheb jälle ja rohkem kui vaja üle veekausi servade. Õnneks on meil maalrite riie põrandal. Aga siin ei tundu sellestki piisavat.

Aaron kordab mind järgi ja naerab: "Tibu, tibu!"

Issi: "Ilusa pildi tegid."

Aaron: "Tibu, tibu." Naerab oma mõnusat lapse naeru ning jätkab: "Tibu, tibu."

Issi: "Tibu, tibu, ma lähen vahetan sul vee ära, toon sulle uue vee. Tuled appi mulle või?"

Aaron: "Appi."

Issi: "Tule appi issile, vahetame vee ära ja peseme pintsli puhtaks."

Koos lähemegi kööki.

Mööduvad autohääled. Veoauto võtab väikesel Via Campseina tänaval tuure ülesse.

Köögist kostab Issi häält: "Suuremat nõu on vaja sulle. Ämbrit"

Aaron: "Ämmi, ämmi, ämmi."

Issi tuleb poisiga köögist tagasi käes suur klaasist salati kauss ja selle sees metallist emme köögi üks pisemaid kastruleid veega: "Võtame sellise suure veenõu nüüd."

Aaron tuleb hüpeldes issi järel tuppa tagasi ise lauldes: "Lal lal lalalah, lal lal lalalh! Ett(vett)! Issi Ett!"

Uus valge paber läheb ette. 

Nagu paletist näha on, et kui ma poleks inspireerinud teda paleti pealt ära minema pildi peale, siis ta oleks sinna jäänudki. paletist oli saamas ka pilt omaette. Siit tekkiski mõte, et kasutaks järgmist paberit ka paletina samaaegselt. Pigistasin uued värvid talle välja kahele poole valget tühjust vertikaalsete ridadena. Aaronile see meeldis. Ilma, et oleks üldse midagi eeldanud, suunanud või oodanud. Aaron hakkas lihtsalt värvi laike laiali tõmbama. Horisontaalseid üksteisega paralleelseid. Iga värviga täpselt nii kaua ja nii kaugele, etpintsel enamvähem värvist tühjaks sai.

Issi: "Nii, lähme nüüd vaatame. Siin on sul nüüd suur kauss veega. Võtame musta ja punast ja..."

"Ma panen selle nüüd käima", teatab issi ja läheb õhupuhastajale funki juurde keerama, "siis on meil õhku, siis on meil õhku."

Auto möödub tänaval. Üle tee askeldavad kaks mehiklast juba kolmandat päeva majaesiste taimedega. Nimelt on kahe maja esine vanadest puudest põõsastest ja lilledest absoluutselt puhtaks tehtud. Asemele hakkavad ilmuma uued taimed.

Isa Aapo: "No nii. Näed issi teeb veel foto ka siin."

Aaron: "Oto(ilmselt foto), oto, piti. Issi"

Issi: "Nii-i."

Aaron: "Ega".

Issi: "Vaata nüüd."

Veelobistamine.

Issi: "Ahah!"

Aapo: "Tasakesi. Vaata nüüd, issi paneb sulle siia värve. Näe värve. Mis värve siin on? Kollane. Siis paneme ühe huviatava värvi sulle siia. Näe, teeme täna sihukesed asjad, et näe, kollane beez, beez. Siis paneme sihukese rohekas beez. Vaata ooker. Ooker. Siis panem pruuni. Oota mis selle värvi nimi on, see on ilus värv." Issi tasndab hoogu ja imestab vaikselt enda üle, et seda päris nime ta peast ei tea. Samas tuleb sisimas ka päästev mõte, et akrüüli tuubid on selliselt kujundatud, et pealt on nad valged musta kirjaga ja siis on sinna seda värvi riba trükitud, nagu sees värvpeaks olema. Aga see värv ei ole päris see, mis tuubi sees on.

"Roo sienna/Raw Sienna.", teatab isa Aapo tähendusrikkalt, nagu püüdes endalegi seda meelde jätta.

Aaron: "Rosienna!"

"Roo siennaa", püüab issi last täpselt hääldama õpetada."

Võttes järgmist tuubi ja välja pigistades paletile: "Nüüd paneme sellise värvi. Mis selle nimi on? Kaadmium punane. Näed siia on kirjutatud."

Aaron: "Kadju punane."

Issi: "Ja lõpuks paneme siia... sellise värvi, mille nimi on, on..böönt sienna/Burnt Sienna

Aaron: "bunt sienna."

Issi ei jää poisi hääldusega rahule: "Böönt sienna. Vot tee nüüd nende värvidega nüüd.

Ja õhutavalt: "Hakka tegema, vaata mis saab. Võtad siit värvi, värvi ja vead sinna välja

"Tenda, Tenda alla.", teatab arusaamatus keeles poeg Aaron ise samala ajal vasakult paremale värve laiali tõmmates.

Aaron :" Issi"

Issi :"Jaa. Väga ilus. Väga ilus. Ja nüüd teeme teisele poole. Vaata nüüd. Ära praegu midagi tee. Stopikene, stopikene. Vaata issi paneb siia teisele poole külmad toonid." Samal ajal mõtlesin, et edaspidi peaksingi nii tegema, et sooje ja külmi toone eraldi kohtadesse paberile.

 Tulemus on siin.

Veel üks pilt.

Joonistamine kahe kriidiga

See oli täna hommikul, kui Helge oli Aaroniga.
Kõigepealt algas kõik jälle sellest, et me olime lapsevanematena mõlemad unustanud taas uut paberit poisile molberti peale ette panna.
Ja sealt ei jäänud märkuski tulemata:
"Emme, pape(Paber)?"
Kuna olime eile rääkinud Helgega, et enam ei kasuta seda õhukest "ma ei tea kellele loodud paberit kus vesi läheb paberist läbi", siis täna saigi ette poisile pandud väike papi leht. Ega ta nii väike ei olegi. Suurem kui A4 ja väiksem kui A3. Nendele pappidele olime ju varem teinud mitmeid kuid. Saime need Sivi käest, meie vana sõber.
Kuna molberti lahtises sahtlis on alati mõned kriidid igaks elujuhtumiks, siis siin see juhtumine oligi. Nii kui papp sai ette, haaras poiss kriidid. Kummaski käes üks ja korraga nii hakkaski tegutsema. Tulemus on siin näha.

Kohati mulle tundub muidugi, et äkki on poiss selline, kes tahab lihtsalt nautida, et ta teeb pilti. Teeb vanematele sellega hea meelt. Uurib kuidas pliiats, kriit või värv paberil tegutseb. Aga mu mure, seda välja kirjutades saan aru, on asjatu. Ükskõik mis motiividel ta tegutseb, annan endale nõu, on hea ta arengule. Ta on ju kõigest kahe aastane.

Peab siiski mainima, et asi on edasi arenenud võrreldes nende joonistustega, mida ta tegi mõnda aega tagasi. Sest nüüd on meil seda hea võrrelda, kuna praegu on olnud pikemat aega maalimisega tegemist.

Vaatame mis homme toob.

Kassi joonistamine

Pärast hommikusööki Miki toas (teleka tuba, kus mängib 44 kanal Miki-Hiirega) läksime ette tuppa. Korraga, kui Aaron möödus oma molbertist, lõi ta käed laiali ja ütles:
"Pabe(paber)?" ning näitas tühja molberti suunas. Alles siis märkasin, et olin unustanud panna molbertile puhta uue paberi. Olime seda teinud abikaasaga iga päev viimase poole aasta jooksul. Ütlesin talle:
"Kohe toon uue paberi."
See näitab ja tõestab seda, et lapsele harjuvad sisse toimunud tegevused.
Pärast seda küsisin, nagu viimasel ajal olen teinud:
"Kas maalime põrandal või molberti peal?"
Aaron näitas põranda peale. Seal oligi meil maas veel eilsest päevast riie, mis hoiab põranda määrdumast. Olime istet võtnud maas ja puhta vee toonud, kui küsisin Aaronilt:
"Mida me täna jonistame?"
Mäletan, et eile tegin ettepaneku maalida nägu. Mõtlesin, et ehk saame tänagi näoga jätkata.
"Kiss!", teatas Aaron.
See tähendas kassi joonistamist.
Otsustasin ohjad oma kätte võtta:
"Ma maalin sulle kiisu ja pärast teed sina kiisu valge paberi peale!" Vaatajal ja lugejal palun siis olla mu suhtes armuline, õigemini joonistuse suhtes. Vabanduseks ütlen, et pilt pidi olema kiire ja arusaadavas keeles.

"Kass", tempera. Autor Aapo Pukk vanus 47 aastat

See kestis alla minuti, sest poiss oli põnevil, millal ta saab alustada. Rääkisin iga detaili lisamise juures, mida ma parasjagu teen. Ring, ring. See on pea, siia tulevad kõrvad, siia silamd. See on nina, need on põsed, see on nina, need on vurrud. See on üks jalg, seeon teine käpp, need on tagumised jalad. Siis ütles Aaron:
"Saba."
Siis küsisin:
"Kuhu saba tuleb?"
"Siia", vastas ta ja näitas kassi kõrvale.
Sinna saba tuligi.
Nüüd oli Aaroni kord.

"Kass", tempera. Autor Aaron Norman Pukk. Vanus 2 aastat, 3 kuud ja 18 päeva

Ta hakkas suure hooga lihtsalt maalima, nagu ta seda ise nimetab. See vasakul üleval suur kaar on see esimen tõmme. Siis ütlesin talle, et teeme ringi, et see on kassi pea. Siis at peatus hetkeks ning seejärel tuli see pildi paremal pool olev ring. Sellest sai siis kassi pea. Siis läks Aaron ringi sisse ja hakkas seal tegutsema:

"sim, sim, suu, nena, nena." Ta tegi seda kõike nii, et ei tõstnud pintslit paberilt. Nii nagu eiele näo joonistamisega. Püüdsin talle seda öelda, et tõsta pintsel paberilt. Kuid nähes kui hoos ta on, teadsin, et ta ei saa minust aru. Püüdsin seejärel asju organiseerida järgnevaga:

"Kus kõrvad on?", küsisin.

Vatsuseks tulid kaks tugevat suurt täppi paberi paremas osas üleval servas. See oli muidugi selguse hetk minu jaoks. Teadsin, sellest poisist tuleb kunstnik, vähemalt minu, kui isa südames. Lõoks küsisin veel, et kuhu saba tuleb. Vatuseks tuli ta pintsliga paberi paremasse serva ja tegi sinna saba.

Kuidas jätkata? September 2009

Avastasin, et asi on soiku jäämas. Et kui ma midagi ette ei võta siis tuleb temast lihtsalt korralik inimene. Võtsin asja käsile.

Oma molberti kõrvale sättisin Aaronile ülesse väiksema molberti, millel ilutses paberiplokk. Tühja valge pinna ees olid värvikriidid. Või rasvakriidid, nagu neid kutsutakse. Veel olid poisil olemas sellised tellitavad ümmargused kriidid, aga mille kätte sulamine võttis aega ja kannatust. Ning kuni ta selle ära õppis olid päris pliiatsid juba huvitavamad.

Näitasin siis talle valge paberi paremal servas ülevalt alla tõmmatavaid jooni. Hoidsin oma territooriumi samal paberil võimalikult paberi serva ja paremale. Poiss võttis vedu. Ühe värviga elas ta end välja. Tõmbas ülevalt alla jooni nii et pind muutus tihedaks. Ma ei seganud vahele ja teisi värve ka ei pakkunud. Peaaegu iga joon algas löögist paberile, mille tulmuseks oli tugev täpp, siis väike paus ja allapoole liikusid pikad rutakad vaba käega tehtud jooned.

Ühel hetkel ta tabas ära, et seal on veel värve ja nii hakkasidki tulema kolme nelja värvilised joonte põimikud. Ikka ülevalt alla  ja pikad vabakäe jooned. Ise ta seisis molberti ees ja käsi liikus juba õlast. Sama mida ülikoolis tagantjärele püütakse vägisi sisse harjutada. Mäletan, et kui 1980-ndatel Tallinnas Kunstiinstituudis käisin, siis joonistustundides püstijalu joonistamine oli nii mõnelegi, kui mitte öelda paljudele, uus ja sisse harjumatu asi. Nii siis kogu nipp on selles, et ühes toas on sul lapsele valmis pandud väike molbert või tahvel. Seal aga ootab igal hommikul uus paber ees. Kui laps on kärme, siis tuleb paberit vahetada niipalju kui vaja. Minul ei olnud väikest molbertit poisile kuskilt võtta ja ei hakanud selleks spetsiaalset lastetahvlit ka ostma. Leidsime Helgega, et tavaline tubane professionaalne molbert kõlbab selleks küll. Tuli see lasta alla nö viimase pulga peale, et oleks seisva lapse silmade kõrgusel. Kui kõrgel  peaks molbert olema? Sama suhe, mis täiskasvanute puhul. Joonistaja või maalija silmade kõrgus võiks olla paberi või pildi pinna kõrgusest ülemise kolmandiku peal. See on selleks hea, et säilib hea rüht. Iga hetkel saad kunstnikuna sammu või kaks tagasi astuda, et pildile hinnang anda. Nii väike  kui suur kunstnik ei pea olema küürus pildi ees, ega ka pea kuklasse ajama.

Algus. Jaanuar 2009

Alustasime siis, kui poiss oli vana 6 kuud ja 26 päeva.

Issi ehk siis mina, joonistas ette. Õigemini nägi see välja selliselt, et tegin pintsli kokku punase värviga ja poiss istus mu ees ning üle tema õla toksisin pintsliga paberile. Ise ütlesin tall toks, toks, toks, toks jne. Paber sai täis erineva emotsiooniga punaseid juhuslikke laike. Pildile kirjutasin tollase emotsiooniga alla, et issi tegi täppe poiss vaatas pealt.

Siis vaatasin et poisil läks huvi üle.

Järgmisel päeval panin pintsli poisi rusika sisse ja võtsin selle kõik oma kätte. Jälle punane värv. Tagusime koos. Siis tegi ta seda juba ise.

Viis juhuslikku lööki paberi pinnale ja siis hakkasid juba löögid paberilt välja minema. Kunstitund oli ka selleks korraks läbi.

Siis võis mitmeid kuid vahele jääda. Kevadel läksime Eestisse. Seal võttis minu ema, Laine Pukk, vana kunstiõpetaja asja käsile. Poiss istus vanaema süles. Nana pani pliiatsi poisile õieti kätte. Nii nagu seda täiskasvanugi teeb. Leian siin kohal küll, et kui vähegi võimalik, siis pinstli ja pliiatsi õige asend on pool tööd.

Vanaemaga koos tulemuseks olid täpid ja kriipsud. Muidugi joonistas vanaema ka ise poisi nina all värvipliiatsiga nö värvilist vihma ja joonte segu.

Olge valmis rohkem raha kulutama

Olge valmis rohkem raha kulutama. Kui ikka akvarellides paber on nii õhuke, et hakkab lainetama ja jääbki ka pärast kuivamist lainetama, siis tuleb homseks juba veidi paksem paber osta.

Kui valid akvarelle, siis oleks parem, kui seal karbis oleks võimalikut suuremad tabletid. Aga mitte mingil juhul väga palju värve ja mitte mingil juhul kunstlikult eredaid värve. Üldjuhul laste akvarelli karpidesse pandud pintslid ei kõlba. Siia tuleks lisaks osta professionaalne pintsel. Olen avastanud oma lapse kõrvalt, et ükskõik kuidas ta pintslit ka ei kasutaks, ei mõju see iseenesest halvati nö pintsli tervisele. Oluline on, et kui pärast pildi lõpetamist pesete pintsli puhtaks ja lööte ta ka paari liigutusega veest puhtaks. Seda viimast püüdke teha selliselt, et ümarpintsli ots jääks terav. Guassi kasutuse järel peate pintslit hoolikamalt pesema ehk vajadusel isegi seepi kasutama. Kui pintsel jääb juba pooleks päevaks värviseks, mis on muidugi teie enda viga, siis läheb ta ka kiiremini käest ära. Pintsel ei tohi jääda veetopsi või veekaussi. See ei tohiks sündida ka pildi tegemise jooksul. Aidake lapsel ära õppida pintsli loputamine ja pintsli veest välja tõstmine. Ta õpib selle ära hea meelega ja see jääb talle külge.

Loomale pähe müts või kätte lill

Oi kuidas ma naudin nüüd juba seda aega, kui laps saab aru, mida sa talle ette joonistad. Ja kui see on mõmm või jänku ja tema enese silma all ilmbub sellel tuttavale loomale pähe müts või kätte lill. Proovige talle tuttavaid sõnu ka visualiseerida. Kui laps juba ütleb näiteks tee, siis proovige seda ka tema ees paberil looklema joonistada.

Laps ei vaja piirjooni

Hoiduge võimalusel vildikatest. Kuna kaob ära tundlikkus. Muidugi kui vildikas hakkab tühjaks saama, siis on ta käe survele paremini alluv ja nõuab tugevamat ja nõrgemat käe vajutust. See viiamne asjaolu teeb ka vildika huvitavaks tundlikuks materjaliks.

Hoiduge nendest ülesannetest, kus lapsel tuleb etteantud kontuuride sees sisu ära värvida. Kui te neid kasutate, siis saate joonistamist mitte valdava lapse. Lapsel kaob ära kujutlusvõime. Ta ei vaja piire, millest üle ei tohi minna. Ta oskab ise suurepäraselt neid piire luua. Asi iseenesest pole liiga paha. Aga sellega liialdamine on kurjast kujutlusvõimele, võimele tühjal paberil kujundeid nende suurusi nägema.

Seda kirjatööd esimest korda oma emale ettelugedes, kutsus ta mind hoiduma sellest, et mu kirjutatu poleks ehk liiga õpetav. Et ma ei teeks selle kirjutatuga seda sama piiramist nagu ma ise maha teen etteantud kontuuride värvimist. Saan ta kriitikast muidugi aru. Aga leian ikkagi, et lugeja inspireerimine kulub marjaks ära. 

Lapse oma pilt

Vale oleks arvata, et veetops guassile või akvarellile peaks olema kruusi suurune klassikaline topsike. Pigem ikka väike ämber. Siis on vett rohkem ja vesi värvub vähe värvidest ja on kauem kasutatav. Ja pintsel saab päris kindlasti puhtaks, kui seda vees loputada. Nii teevad ka suured kunstnikud. Kindlasti aga vahetage vett niitihti kui võimalik. Kui veepuudus just ei ähvarda, siis vahetage pigem vett rohkem kui vaja. Lapsel ja teil eneselgi peaks jääma puhta vee tunne.

Akvarellides tuletage talle ikka aegajalt meele, et võta vett ka. Või et võta värvi ka. Kui muidu ei aita, siis tehke paar korda talle ette ka.

Seda viimast aga tehke kas paberi servale või teisele paberile. Se peab olema lapse oma pilt. Ja teie ei pea teadma, mida tema plaanitseb, kuhu pilt välja jõuab. See ei ole teie ühispilt see ei ole teie pilt. Kui saaks, siis pole see isegi niivõrd teie lapse pilt. Vaid see on tema pilt.

Võimalusel kutsuge last kaugelt oma pilti vaatam. Üllatute, et pilt mis tundus et on lapse huvi kaotamas, ärkab jälle elule. Laps leiab kugelt tulles ise pildi juurde tee tagasi.

Kui pilt päris valmis saab, siis kutsuge ta koos alla kirjtama. Võite siis tema käega pildile alla kirutada. Vahel üllatab ta teid sellega, et püüab ise alla kirjutada vedades lihtsaid jooni pildi alla nurka. Tunnustage teda.

Tunnustage alati, kui ta pausi teeb ja teile otsa vaatab. Öelge talle, et tubli, nii ilus. Või isegi plaksutage. Kui aga näete, et tal on iseenesegagi põnev, siis olge ootel, ärge vahele segage.

Soovitused

Tuleks kasutada erinevaid võtmeid. Suurt paberit ja väikest paberit. Pintslit ja värve. Guasse ja akvarelle. Värvilisi kriite ja pastelle. Tumedat ja isegi musta paberit. Isegi võimalusel täiesti professionaalseid vahendeid. Mitte ehmuda ära toksiliste ainete siltidest. Olete ju kogu aeg lapse kõrval ja nii nagu ei lase tal seepi suhu panna, nii ka ei lase tal värve suhu pista. Pärast paari minutilist joonistamist maalimist pesete käed puhtaks seebiga. Võibolla rohkem sellel päeval piltide tegemise juurde tagasi ei pöördugi. Minu kogemus näitab, et hommikul peale hommikusööki vaatab Aaron ringi tubades, et millega täna tegeleda. Siis olekski vast kõige õigem aeg, kui ta on molbertist möödumas, küsida temalt: 

"Kas hakkame maalima?" 99% juhtudest on laps alati nõus. 

Värvide kasutamine ja pintsli või pliiatsi kasutamisest peaks või võiks saada lapse loomulik osa päevast.

Loomulikult on teretulnud ka lapse kilesse pakkimine ja põlle kasutamine ja põranda katmine ja siis lõpuks nende värvide kasutamine mida ta võib paberite järgi nii suhu kui ninna torgata. Mis ometi aga ei pane last end kunstnikuna tundma. Selle turvanõuete asjal on üks miinus külg. Et kui te kord jõuae selle joonistamisjaama ükskord ülesehitatud, siis võib ola, et tal on see hoog üle läinud.

See ei tähenda aga seda, et te ei saaks last kaasata töökoha ülesehitamisele. Et ta tooks oma tooli kuhu värvid ja veetops panna. Et ta aitaks teil vannitoast vett tuua. Ta näeb et ta on osaline ja teiegi olete kaasatud tema mängu.

Laps tahab silmadega eelkõige. Vaatab toas ringi aja näeb jälle akvarelle. Näeb jälle värvipliitseid. Siis peab ta ka need saama. Ta võtab need ja tuleb teie juurde või kui paber on molberti peal valmis, siis hakkab ta kohe tegutsema. Nii, et tema kohest saaks tegu. Et teie ettevalmistus laseks tal soovi korral kohe tegutseda. 

Mis saab valmis piltidest?

Kui aga saabub õhtu, siis lähevad päeva pildid seintele. Tavalise kleeplindiga, nö maalri teibiga. Parim muidugi oleks võimalikult valge teip. Pilt läheb seinale, oma kindla seina peale, kus teisigi pilte on ees. See on lapse piltide sein.

Veel oleme sisse viinud ühe põneva tegevuse. Kui laps läheb voodisse ja jääb sinna unelema ja und ootama. Siis kui ta sind veel kutsub, siis räägi talle nendest piltidest, mida täna tegite. Mis värve kasutasite ja kui suur pilt oli. Kasuta emotsioone piltidest rääkimisel. Siis aga luba tulla lapse juurde tagasi ja tulegi mõne aja pärast ning pane pilt talle nähtavale kohale voodi juurde seinale. Ja nii igal õhtul ja kui vaja, siis mitu korda ja mitu pilti. Iga kord võid veel küsida talt, et kuhu selle riputame. Kas või lakke. Ja kasvõi mitmelt kihilt. Päeva peale võid muidugi pilte vähemaks võtta ja arhiveerida vastavalt suurustele mappidesse. Loodan, et kirjutad igale pildile taha või ette väikeselt ka kuupäeva ning miks mitte ka lapse nime. Kui on midagi erilist olnud seose konkreetse pildi sünniga, siis kirjuta ka sellest. See kõik võib olla kirjutatud hariliku pliiatsiga. 

Esimesed nipid

Kui tuleb aeg, et ta juba kriiti, pliiatsit või pintslit juba käes hoiab, siis võib korrigeerida nende asendit käes. Lihtsalt sujuvalt võtad ta käe ja asetad vahendi õigesti ta kätte. Pintslit ja pliiatsit käes hoida soovitan sama moodi nagu sa isegi hoiad neid käes. Kui suur pintsli käes hoidmise kogemus puudub, siis aseta see lapse kätte sama moodi nagu sa ise hoiad käes patakat või pliiatsit. Kui on tegemist suurema pinnaga, suurema paberiga, siis on tark pintslit hida käes nagu maaler. Nii, et pintsli vars läbib lapse peopesa.

Aegajalt võid talle märku anda, et pildil on mõni valge koht. Võid talle öelda, et joonista siia ka ja siia ka. Veel võid märku anda, et siin on veel mõni värv, mida sa pole kasutanud jne. 

Pane siis tähele, et lapse töökoht oleks ka korralikult valgustatud. Muidu juhtub nii, et ta kasutab ainult eredamaid ja erksamaid värve. See ei ole see, et ma inspirerin palsevanemaid lapsi suunama eemale eredatest värvidest. Vaid räägin hoopis sellest, et osad värvid paistavad karbis või purgis olles kaugele välja. Osad värvid aga, nagu näiteks sinine ja pruun, võivad näida karbis tumedamatena, kui nad tegelikult lõpuks paberil on. Niisiis töökohale rohkem valgust ja värvide peale valgust. Selge see, et laps ei pea töötama justkui ülevalgustatud stuudios, vaid räägin lihtsalt vajalikust valgusest. Ja räägime ka sellest, et tumedad värvid vajavad rohkem valgust, et laps neid ka armastama õpiks.

Suur hüpe mu oma lapse maalimise ja joonistamise tegevuses sai alguse sellest, ku otsustasin suurde tuppa panna üles väikese molberti. Innustan ka lapsevanemaid seda tegema.

Tokk tokk tokk ja vihm vihm vihm

Muidugi saad sa last ka inspireerida. Sellega, et tema ees joonistad paberile. Alustuseks võivad need olla lihtsalt täpid. Tore oleks kui siis räägisd talle, et näiteks linnu teeb nokaga tokk, tokk ja aina jätkad aga täppide tegemist. Need täpid võiksid olla oranzid või pruunid. Kasuta siin ka oma leidlikust. Teinekord võtad sinise rasvakriidi või pliiatsi ning teed vihma jooni paberile ja samas räägid talle, et vihma sajab ja vihma sajab.

Vahel olen oma poisi sülle võtnud ning läinud lõuendi juurde ja parema käega maalinud. Ta on siis võlutult jälginud. Teinekord jälle olen ta söögitooli oma molberti juurde sõidutanud ja lasknud tal jälgida mu tegevust. Olen püüdnud kinni püüda iga hetke, kui ta on olnud asjast huvitatud. Et siis minna selle huviga kaasa ja anda hoogu tiibadesse. Olla inspireerijaks.

Kui tal aga on huvi ära läinud, siis olen ka kohe end tagasi tõmmanud.

Mis peamine. Ära sunni!

Kui aga laps tahab joonistada, siis mitte ainult et ole olemas. Sellest on vähe. Kui suur inspiratsiooni allikas sa ikka oled. Mis kõige tähtsam. Joonistus ja maalimisvahendid peavad olemas olema. Ja nähtaval olema. Ja puhas paber peab näha olema. Ja pliiatsid peavad teritatud olema. Värvid nähtaval olema. Värvipotid puhtaks pestud. Pintsel puhas ja veetops puhast vett täis.

Selle viimase nipi sain teada oma emalt, kes täitis kunsti tegemise võimalusega kogu mu lapsepõlve.

Millal on õige aeg alustada?

Kas iga laps saab selliseks, et oskab joonistada ehk kas kõik lapsed on õpetatavad?

Nii võiks ju öelda mulle, te mis sul viga, oled ise kunstnik ja tead mida ja kuidas õpetada, värvid kõik kodus olemas ja puha. Peale selle laps näeb sind kodus koguaeg joonistamas ja maalimas. See on ka õige. Kuid tean ka peresid, kus laps nägi nii palju kodust joonistamist, et see lihtsalt ei tundunud talle enam huvitav.

Esimene portree

Kõlab kummaliselt küll, et nii väike, aga juba teeb portreed. Sellele on eelnenud umbes pool aastat peaaegu iga päev joonistamist ja maalimist. Ise ta ütleb, et teeb piti (pilti) või siis teeb maali.
"Aa tee piti maali"(Aaron teeb pilti maali).
See tähendab, et Aaron maalib. Umbes nädal aega on olnud meil selge sõna RING. Siis ühel päeval tegime koos nägu - inimese nägu. Täna siis eelnes sellele väiksele pildile issi väike visand pintsliga. Ma ütlesin talle esimest korda tema 2 aasta 3 kuu ja 17 päevase vanuse juures:
"Oota, issi maalib sind, ole paigal!"
See kestis vaid ehk 10 sekundit, kui ta vaatas mu suunas ja siis ma seletasin talle:
"Ma maalin Aaroni nägu". Tegin veel teise ka samasse, kuna nägin, et tal huvi jätkub.

Issi Aapo pilt Aaronist

 Ta vaatas seda huviga. Seejärel tuli puhta paberi juurde ja teatas:
"Issi näu(nägu). Ring, ring, sim, sim(silm), kõv, kõv(kõrv), nina." Selle kõige juures ütles ta ring, kui samal ajal käis pintsliga mööda ringi. Silma rääkimise juures ta maandus oma lilla värvilise pintsliga üllatavalt õige koha peal. Kuid asja tegi segaseks ehk see, et liikudes ühe silma juurest teise juurde ta ei tõstnud pintslit paberilt. Kust ta teakski? Kõige rohkem tegi mulle rõõmu kõrvade mainimine ja ükshaaval ja täiesti õige koha peale.
Siis suunasin teda võtma tumedat värvi silmade jaoks. Selleks sai lilla, mis liikus Aaroni käes mööda nägu silmade koha peal, nina koha peal. Siis julgustasin teda võtma pruuni juuste jaoks. Aaron võttiski pruuni ja tegi juuksed. Üritas isegi pealae peal paremal pool teha väikseid vertikaalseid jooni, mis mind eriti üllatas.

Aaroni maal issist

Mõtteid
Sooviks muidugi, et see tegemine, et see piltide tegemine tema seest ära ei kaoks. Et see ei ole ainult mingi minu sundus ja minu rõõm isana, kunstnikuna. Olen püüdnud mitte sundida, küll aga suunata. Tuleb meelde mu ema Laine Puki õpetamised ka kodus. Oli mu ema ju ligi kolmkümmend aastat Tartu Lastekunstikoli õpetaja. Kuigi oli tegemist märgatavalt hilisema vanusega, ütles ta alati: 
"Aapo, kas sa ei tahaks seda maalida?"
Kui ma siis näitasin vaikust või ükskõiksust ülesse, tuli ta mõne aja pärast teema juude tagasi:
"Vaata, kui hea seda oleks ikka joonistada!"
Kuni ma lõpuks tegingi.
Täna aga hommikul emaga Skypedes küsisin talt:
"Mis sa ema arvad, mis võiks lla selle bloggi pealkiri. Mu varinat,mis mind on juba mõnda aega kummitanud, on - Kui laps tahab maalida".
Selle peale ema muidugi hakkas mind manitsema:
"Las laps maalib, ära püüa asju ära nimetada."
Mu selatamised pere ajaloost, lapse psüholoogia uurimisest, teistele peredele inspiratsiooni materjali oomisest, ei kandnud vilja. Ütlesin, et Aaron kutsub ja lõpetasin kõne. Tean, et mu 76 aastane ema vajab aega. 
"Miks internet, miks kõigile jne!", kõlab mul veel kõrvus. 
Samas ma austan oma ema väga, inimesena kunstnikuna. Ja püüanikka ka siinkohal kõrva taha panna ta nõuandeid.